Kliiniline välisvahetus Ulmis, Saksamaal
Autor: Grete Haube
Arstitudengil ei ole just lihtne leida oma suvesse midagi rohkem mugavustsoonist väljaviivat, kui seda on kuuks ajaks välisvahetusse minek. Veetsin oma juulikuu Saksamaal Ulmi linnas Universitäts- und Rehabilitationskliniken Ulm haiglas anestesioloogia osakonnas ning õppisin selle lühikese ajaga väga palju. Nüüd, tagasi oma turvalises Tartu kodus olles, jagan oma põnevamaid hetki ka teiega.
Kliinilisse välisvahetusse mineku mõte küpses mu peas juba esimesest kursusest saadik. Eelmisel sügisel panin avalduse teele ja sain oma soovitud riiki – Saksamaale. Küll aga sain ma Saksamaa poolt kogu vajaliku info ja kinnituse, et nad mu vastu võtavad, alles kaks nädalat enne vahetuse algust. 2. juulil lendasin Tallinnast Münchenisse ja sealt sõitsin rongiga edasi. Saabudes Tartust veidi suuremasse Ulmi linna võttis mind vastu äärmiselt tore kohalik arstitudeng. Ta näitas mulle mu ühikatuba ning tutvustas kesklinna. Järgmisel päeval saabus ainuke teine inimene, kes juulis Ulmis vahetust tegi – itaallane Chiara.
Chiarat mainin ma edaspidi palju, seega natuke ka temast:
- minu jaoks vastab Chiara täielikult itaallase stereotüübile – nii välimuselt kui olemuselt;
- õppisin temalt nende nädalate jooksul nii Itaalia meditsiinisüsteemi ja arstiõppe kui ka pasta ja pitsa ajaloo kohta
- ta on pärit Põhja-Itaaliast, kuid õpib Roomas;
- Ulmis elasime me samas ühikahoones, kuid käisime erinevates haiglates;
- tihti saime pärastlõunal kesklinnas kokku, käisime poodides ja muuseumides või jalutasime niisama linnas ringi.
Mainimisväärseid tähelepanekuid Saksamaast ja saksa keelest:
- Saksamaal on pühapäeviti kõik poed kinni, ka toidupoed;
- Saksamaa väikelinna tänavatel domineerib neli automarki – Audi, Volkswagen, BMW ja Mercedes – ja kõik need autod on väga puhtad ja läikivad;
- väga palju sõidetakse ringi ka ratastega, kuid need on enamasti elektrirattad;
- sakslased kipuvad ütlema iga asja peale "Perfekt!" – eestlane ütleb sulle parimal juhul "Väga hea!", aga haruharva "Perfektne!";
- kittel, kips, arst ja labor on sõnad, mida ei pea tõlkima (sest need on samad!).
Olen õppinud ülikoolis kolm semestrit vabaainena saksa keelt ning seetõttu oli mul väike põhi all ja elu oluliselt kergem. Siiski lähenesin esimestel päevadel igasugustele tekstidele telefoniga, Google Translate'i pilditõlke funktsioon lahti. Iga päev läksin koju ja tõlkisin mõned vajalikud väljendid enda jaoks ära. Kui ma Google Translate'i ei usaldanud, siis järgmisel päeval küsisin tõlked veel haiglas kelleltki üle. Minuga räägiti siiski hea meelega inglise keelt ilma ühegi probleemita (paljud tahtsid just oma inglise keelt harjutada), kuid minu saksa keel arenes selle kuu jooksul ikka tohutult.
Esimene nädal - 4.-10. juuli
Esmaspäev
Esimene päev haiglas oli väga põnev ja natuke kummaline. Olin suunatud ülikoolihaigla ortopeedilise kirurgia osakonda anesteesia üksusesse. Esimese asjana toimus hommikul suur koosolek, kus mind tutvustati kõigile. Mulle näidati ka mu juhendajat, keda ma aga tol päeval rohkem kui 10 minutit ei näinud, sest ta sokutas mu kohe ühe teise arstiga kaasa, kellel oli patsiendiks kolmekuune beebi. See oli muidugi väga põnev, aga karjuvat last ei ole kunagi tore kaua vaadata. Edasi tilbendasin ma nelja operatsiooniruumi vahel (neid rohkem ei olnudki) ning seega ka nelja erineva arsti vahel. Selle päeva jooksul nägin ma põlve- ja , puusaproteesimist ning mitmeid regionaalanesteesiaid ja närviblokaade. Jah, nad teevad neid väga palju ja on selle üle väga uhked. Mul lasti kohe esimesel päeval intubeerida (patsiendile plastiktoru trahheasse suunamine, et operatsiooni ajal masin saaks tema eest hingata)! Mingi hetk keset päeva sattusin ma ühe väga toreda vanema arstihärra tiiva alla, kes uuris minult väga palju Eestis õppimise ja minu vahetuse olemuse kohta ning tahtis mulle anesteesiast kõike rääkida ja näidata. Hiljem guugeldasin teda – ta oli osakonna ülemarst. Seda juhtus seal haiglas tihti, et kõik tahtsid teada, kes mina olen, aga ennast nad ei tutvustanud. Seega teadsin ma lõpuni välja vaid mõnda eesnime, aga mitte rohkem.
Esimese päeva erilisemad tähelepanekud:
anestesioloog ei torgi operatsioonisaalis patsienti mitte ühegi nõela või toruga, neil on selleks iga opitoa ees eraldi anesteesiaruum, kus tehakse kõik süstid ja torked ja intubeerimised enne ära;
kinnaste kasutamine on oma valik: näiteks perifeerset veenikanüüli pannakse tihti ilma kinnasteta ja mõni arst tegi ka närviblokaadi ilma;
kui oled opiblokis ja käid vahepeal vetsus, siis pead uued opipüksid panema (eelmise punktiga kõrvutades veidi kummaline).
Õhtul poetasin ka koduigatsusest paar pisarat.
Teisipäev
Hommikul läksin osakonda, ei teadnud, kuhu minna ja seega astusin suvalisse tuppa sisse ja sinna ma ka jäin. Seal oli üks tore anestesioloog, keda ma esimesel päeval ei näinud ja ta lasi mul ühe opi ajal patsiendi kaela ultraheliga uurida, et veresooni otsida jne. Ühel hetkel laulis terve opisaal raadiole kaasa. Kohtasin ka üht väga toredat õde, kes küsis, et kuidas ma öösel magasin jne. Ta oli umbes 60-aastane ja rääkis kõigist kõige paremini inglise keelt. Järsku helistas ta kellelegi ja ma kuulsin ta jutus oma nime ja siis natukese aja pärast tõi ta mulle selle haigla inimeste kirjutatud lokaalanesteesia taskuraamatu! Isegi mu tuttav Eesti anestesioloogia resident ütles, et tal on see raamat. No vinge!
Vahepeal tuli opituppa ülemarst, rääkis midagi saksa keeles ja ma sain kõigest aru, sest meditsiiniterminid jutus on ju arusaadavad.
Ka ortopeedid olid minust väga huvitatud ja tahtsid mulle pea iga päev oma oppide ajal või eelnevalt seletada, mis neil nüüd plaanis teha on.
Viimase operatsiooni ajal oli mul natuke naljakas, aga ma ei tea, kas mu reaktsioon oli kohane. Patsiendile tehti põlve artroskoopiat ning vahepeal võeti mingi varras välja ja põlv muutus väikeseks purskkaevuks, sest loputusvedelikku lendas välja.
Kolmapäev
Täna kohtusin ma ühe anestesioloogiga, kes oli oma lapsepõlves elanud mõned aastad Eestis, kui ta vanemad olid Saksamaalt sõja eest ära põgenenud. Ta isegi mäletas visuaalselt oma kodu Tallinnas ja teadis öelda, et see oli mingi rongijaama lähedal. Tema onud ja isa käisid Kehra paberivabrikus tööl. Kuna kooliteed alustas ta venekeelses koolis, siis rääkis ta ka vene keelt (omavahel rääkisime siiski inglise või saksa keeles). Ta käis viimati Tallinnas üheksakümnendatel, kui Eesti oli taasiseseisvunud ja ta on siiani vaimustuses Tallinna vanalinnast.
Kohtusin ka ühe Serbiast pärit õega, kes rääkis saksa keelt aeglaselt ja väga tugeva aktsendiga. Me rääkisime omavahel ainult saksa keeles ja ta ütles, et ta ei usu, et ma siin ainult kolm päeva olen olnud, sest tema arvates pole mul mingit aktsenti ja suudan täitsa normaalseid lauseid moodustada.
Kuulsin pealt üht õe ja arsti vahelist vestlust, kus nad arutasid oma sel kuul tulevaid vahetusi ja arvasid, et tööd on liiga palju. Siis seletasid nad mulle veel inglise keeles üle, et neil Saksamaal tohutu meditsiinitöötajate puudus ja see algas viis aastat tagasi ja nüüd on muutumas kriitiliseks.
Sain ka teada, et siin hoones on angiograafia erakorraline osakond ehk ajutrombid jne tuuakse siia ja seega on meie osakonna anestesioloogid ka nädalavahetuseti siin majas tööl.
Peale haiglat läksime Chiaraga leiva- ja kunstimuuseumisse. Õppisime palju leivategemise ajaloost ja tarbimisühiskonna muredest.
Neljapäev
Täna olin anestesioloogiga, kes on švaab ehk räägib saksa keelt korraliku murdega ehk no temast ma ei saanud mitte midagi aru. Ta oli ka natuke segaduses, et milline riik mis pealinnaga Baltikumis kokku käib ja mis keelt mis riigis räägitakse, seega ma seletasin talle, mis meil seal kaugel toimub. Temaga nägin ma kaht oppi, millest üks oli üsna kiire seljaopp (küll aga patsient ärkas õhupuuduses (hingamislihased ei olnud veel taastunud) ja natuke läks jooksmiseks). Teine opp oli aga kõrgtehnoloogiline os sacrumi ebastabiilsuse lahendamine, kus kasutati kompuutrit ja röntgenit, ning kus oli arvutiprogramm, millega sai eraldi antennide abil tööriistade asukohta salvestada jne. Ma vahtisin silmad pärani, sest no nii põnevat asja polnud ammu näinud.
Reede
Kohe esimese asjana hommikul pandi mind veenikanüüli sisestama ja noh, ütleme nii, et eelmise suve abiõe kogemus oli vägagi abiks: esimese katsega sain ilusti veeni. Nad olid väga imestunud, et ma kohe hakkama sain. Kui ma neile siis seletasin, et Eestis saab abiõena ja abiarstina töötada, ja et mõnes kohas ka suhteliselt iseseisvalt, olid nad väga üllatunud.
Iga arst peab erinevaid asju oluliseks, seega kuulsin ma ka täna uusi olulisi aspekte selle sama protseduuri kohta, mida olen iga päev näinud.
Nägin lõunapausi ajal puhkeruumi aknast lausa kolme helikopterit, sest nende maandumisplatsid (lausa kolm) on kohe meie haiglahoone ümbruses. Ühes opisaalis lasti "Barbie Girl" laulu, mis oli väga kummaline valik suhteliselt brutaalse ortopeedilise opi kõrvale. Päeva lõpus tegin oma esimese täiesti iseseisva intubatsiooni ülemarsti julgustamise saatel. Meil oli anesteesiatoas ka väga rahvusvaheline seltskond - sakslane, eestlane, serblane ja brasiillane. Hea lõpp nädalale!
Nädalavahetus
Laupäeval käisime Chiaraga IKEAs (!), jalutasime Ulmi vanalinnas ringi ja imetlesime arhitektuuri. Käisime raekoja juures ja üritasime aru saada, kuidas raekoja üks kelladest töötab. See vist oli tähtkujude ja kuufaasidega seotud, aga päris kindlad me polnud.
Kuna Ulmis on suvel festival festivali otsa, siis algas siin Ulmer Volksfest ehk külastasime pühapäeval selle raames üles pandud lõbustusparki. Seal olid peamiselt pered väikeste lastega ja meie. Sõitsime mõne karusselliga ja vaaterattaga ning nautisime ilusat ilma.
Teine nädal - 11.-17. juuli
Esmaspäev
Hommik oli ilus - bussiaknast paistsid Alpid. Alpid on siit vaid umbes 100 km kaugusel ja seetõttu hea ilma korral näha.
Haiglapäev algas aga taas karjuva beebiga. Tundub, et see hakkab esmaspäeva hommikute rutiiniks kujunema. Rohkem ma opiblokis ei olnudki. Kuna siin kutsutakse anestesiolooge umbes kord päevas angiograafia kabinetti mõnele aju trombektoomiale, siis avanes mul täna võimalus just sinna kaasa minna. Ja lausa kaks patsienti tulid järjest. Seega sain istuda arvuti taga ja vaadata kuus tundi järjest kontrastaine levikut aju veresoontes. Lisaks seletas protseduuri läbiviija, interventsionaalradioloog, mulle väga põhjalikult pärast esimest patsienti, et mis ta täpselt tegi ja mis veresooned ekraanilt näha olid. Korraks käis ka neuroloogia professor vaatamas, mis toimumas on. Anestesioloog tõi vahepeal meile kõigile (mulle ja anesteesiaõele) kohvi ja rääkisime Saksamaa meditsiinisüsteemi probleemidest.
Teisipäev
Hommikul astusin ülemarsti anesteesiatuppa sisse ja veetsin natuke seal aega. Siis aga kuulsin oma juhendaja nime ja küsisin kohe, et kus ta on. Teises saalis. Selge, läksin sinna. Vabandasin, et teda kohe hommikul üles ei leidnud ning seletasin, et olin vahepeal ülemarstiga. Ta ütles, et kõik okei ja et ülemarst on ta abikaasa isa. Hahahaha. No see ju täitsa nagu Eestis, et kõik on kõigiga abielus ja peresuhetes... Järgmise asjana hakkas ta mulle rääkima järgmise esmaspäeva üritusest - Schwörmontag. Küsis, et kas ma lähen ikka paadiga Doonaule ja ütles, et väga okei on, kui ma teisipäeval tulen hiljem haiglasse.
Kuna esimene operatsioon kestis neli tundi, siis ta saatis mu vahepeal ühe lapse MRT sedatsiooni vaatama, mis oli täitsa põnev. Siis saatis ta mu Serbia päritolu õe juurde, kes rääkis mulle saksa keeles, kuidas valmistada ette patsiendi kontrollitavat valuvaigisti pumpa (ja ma sain jätkuvalt kõigest aru ja õppisin ka uue ravimi ära, mida vist Eestis ei müüda ega kasutata - piritramiid). Selle pika opi lõpus nägin ma aga kõige ägedamat väikest masinat, mille seest lastakse patsiendist opi käigus kirurgide poolt imuriga välja imetud veri läbi, ja mis tsentrifuugi abil eraldab erütrotsüüdid, sorteerib ja töötleb neid, ja suunab siis parimad neist verekotti, et need patsiendile tagasi kanda. Taaskasutus!
Mu juhendaja seletas mulle pikalt ja põhjalikult ka hingamisaparaati ja kõiki numbreid, mis ekraanil näha on. Lõpuks ometi hakkas see segadus selgust saama.
Kolmapäev
Hommik algas kahekuuse lapse protseduuriga ning last kandsin süles opisaali ja ärkamispalatisse ema juurde mina (arst käskis ja no ma ei vaielnud vastu) – õnneks ta magas koguaeg. Aga kipsiga laps on ikka raskem kui ilma. Teine patsient oli kerge haiglafoobiaga teismeline poiss, kes klammerdus mu käe külge ja lasi sellest lahti alles siis, kui ta narkoosi viidi ja käsi lõdvaks läks. Tema operatsioon kestis ainult 10 minutit - poisil eemaldati jalast üks varem pandud kruvi. Kolmas patsient sai alajäsemele regionaalanesteesia. Või noh, vähemalt nii me lootsime. Opi alguses sai selgeks, et patsient siiski tunneb valu ja ta viidi üldnarkoosi.
Puhkeruumi aknast välja vaadates nägin, et siin kõrval on Nokia maja/tehas. Google Maps näitas, et siin on veel mitmete saksa automarkide arendus-/IT-majad ümbruses. Ehk seetõttu, et siin on ka ülikoolihooned ümbruses ja nii on kohe hea värskeid ajusid värvata?
Neljanda patsiendiga jäin mingi hetk kahekesi anesteesiatuppa ja ma tutvustasin talle end üksinda saksa keeles. Väga tore noor daam oli. Peale teda sai meie opituba oma kavaga valmis ja kell oli alles 12! Seega otsisin endale uut tegevust ja selle ma leidsin. Ülemarsti julgustava pilgu all teostasin oma teise eduka iseseisva intubatsiooni ühel noorel neiul.
Haiglast väljusin justkui Kreekasse - päike ja tapvad 30 kraadi.
Neljapäev
Hommikul oli haigla uksel vist uus töötaja (ehk keegi, keda ma polnud varem näinud), kes annab maske ja kontrollib töötõendeid. Ta andis mulle maski ja jäi siis otsa vaatama ning küsis veidi segaduses, et kas ma olen arst või kes. Ütlesin saksa keeles, et olen praktikant Eestist. Praktikandi kohta ta ei imestanud, aga Eesti kohta küsis üle, et misasja, kas päriselt?
Tänase päeva põhiline patsient oli vaid mõneaastane laps, kellele tehti puusaliigese operatsioon ning ta sai varvastest kuni nabani ulatuva tsirkulaarkipsi, mida tehti umbes 40 minutit.
Ühe arstiga ajasin pikemalt juttu. Ta oli tegelikult lausa sõjaväearst (siin on sõjaväehaigla kohe kõrval), aga ta töötab sel suvel meie haiglas, sest siin on töötajaid puudu ja nad jagavad sõbralikult arste mitme maja vahel.
Reede
Täna oli haiglas suhteliselt sündmustevaene päev. Nägin nelja operatsiooni ehk ka nelja anesteesiat. Ühele patsiendile sain ise panna kõrimaski. Üks patsient hakkas opi lõpus seljahaava õmblemise ajal vaikselt oma lihaseid pingutama ja selle tulemusena väljus üks vali puuks, mille üle terve opisaal naeris, aga õmblejad väga õnnelikud ei olnud. Sain ka teada, et üks vanem meesõde töötab laupäeviti baarmenina.
Nädalavahetus
Reedel peale haiglat kiirustasin otse rongijaama, et sõita Tübingeni. Seal toimus juulis Saksamaal olevatele välisvahetujatele sotsiaalprogramm. Peatusime noortehostelis ning olime Chiaraga samas toas ühe Hispaania ja ühe Portugali tüdrukuga. Kokku oli sel nädalavahetusel umbes 25 inimest. Reede õhtul ootas meid ees piknik pargis, kuhu kõik olid toonud oma riigi toite. Meile korraldati tutvumismänge ja veetsime seal toredasti aega.
Laupäeva hommikul ootas meid buffet-hommikusöök ja siis läksime linna orienteeruma. Pidime üles leidma erinevad kohad ja neis ülesandeid täitma. Peale seda oli lõuna ja siis viidi meid paadiga Neckari jõele. Vot see oli korralik puhkus. Siis oli õlleaias õhtusöök (nägime seal ka Tübingeni linnapead) ja läksime baarituurile ehk tegelikult läksime ühte baari ja sinna me ka jäime.
Pühapäeva hommikul jätsime hüvasti, jalutasime natuke veel linnas ja siis läksime rongile. Kaks tüdrukut (üks belglane ja teine kohalik) Augsburgist tulid meiega Ulmi veel õhtust sööma ning siis suundusid nad järgmisele rongile.
See oli tõesti imeline nädalavahetus. Ma sain Tübingenis endale väga palju uusi sõpru ning muidugi hoidsin ma kogu aeg soomlasega kokku. Kuna kõik olid nii toredad, siis muidugi ootavad kõik üksteist endale külla ja on alati nõus andma reisinippe jne. Tänu minule teab nüüd rohkem inimesi, kus Eesti asub.
Arutelude käigus tuli välja, et Eesti arstiõpe on üks kõige rohkema praktilise osakaaluga õpe ja me näeme patsiente ikka väga palju võrreldes mõne teise Euroopa riigiga. Hispaania tüdruk tahab lausa järgmisel aastal Eestisse vahetusse tulla. Ka Eesti ülikoolide pikk suvevaheaeg on pigem haruldus. Teiste riikide tudengitel jäi suu lahti, kui ütlesin, et mul on sel suvel üle 3 kuu praktikumidest vaba.
Kolmas nädal - 18.-24. juuli
Esmaspäev
Selle nädala veetsin intensiivravi osakonnas. Siin oli 8 kohta, aga 5 patsienti ja rohkem nad ei võta, sest õdesid pole. Hommikul istusime tund aega ja jõime kohvi.
Siis käisime nende viie patsiendi juures – sellele kulus 1,5 h. Patsiendid olid väga erinevad ja põnevad – oli näiteks haruldane geenimutatsioon, kõrgelt kukkumise vigastus, teadmata põhjusega entsefaliit. Osakonnas oli praktikal ka üks kohalik 6. kursuse tudeng, kelle sabarakk ma terve nädala olingi.
Lisaks tutvusin lõpuks selle haigla arvutisüsteemiga. Oeh. See süsteem on kohutavalt keeruline, tüütu ja aeglane ning igas haiglas pidi muidugi olema erinev süsteem, kõik siiski sama keerulised. Need erinevad süsteemid üle Saksamaa ei ühildu ehk mitte üheski haiglas ei näe patsiendi kohta mitte midagi, mis on tehtud kunagi mõnes teises haiglas. Patsiendid liiguvad erinevate haiglate vahel paberihunnikute ja CD-plaadiga, kus on peal nende radioloogiapildid. Jah, võrreldes Eestiga täielik kiviaeg! Ja labor saadab mõned olulisemad tulemused osakondadesse faksiga... Faksiga!!!
Peale patsientide vaatamist istusime tudengiga kaks tundi niisama kohvitoas, guugeldasime haigusi ja rääkisime oma riikide õppest, kuni meid minema lasti, et tänast püha linna peale tähistama minna.
Nimelt on käes Schwörmontag ehk Ulmi linna kõige tähtsam püha. Õhtul jalutasime Chiaraga kesklinnas, vaatasime Doonau peal toimuvat pidu ja nautisime põgusalt igal tänavanurgal erinevat kontserti.
Teisipäev
Täna oli palju põnevam päev. Üks uus patsient oli, kes oli pikaaegne heroiinisõltlane.
Siis tuli veel üks uus patsient, kellel oli ALS (sain teada, et neuroloogiakeskus siin majas on keskendunud just ALSile ja üle Saksamaa tullakse just siia) ja talle pandi gastrostoom. Selleks tuli endoskoobiga kohale üks tore sisearst. Ta andis mulle lidokaiini tuubi ja näitas endoskoobi otsa peale ja seletas midagi saksa keeles (õnneks sain aru, mis ta minust tahtis). Samal ajal, kui ma juba tegelesin tema käsu täitmisega (panin endoskoobi otsa peale heldelt lidokaiini), ütlesid intensiivraviarstid talle, et ma ei räägi saksa keelt. Sisearst küsis, et miks mitte. Ma vastasin talle saksa keeles, et olen Eestist pärit ning seepeale oli sisearst suures segaduses, sest teised olid talle ju äsja maininud, et ma ei räägi saksa keelt. Ometi vastasin talle sulaselges kohalikus keeles ja täitsin ta korraldusi. Kokkuvõttes oli gastrostoomi panemise protseduur väga põnev.
Kolmapäev
Täna oli päris vahva päevake. Käisime hommikul teise tudengiga kõik patsiendid läbi, rääkisime nendega ja uurisime neid. Nägin TEEd ehk transösofageaalset ehhokardiograafiat. Läksime ka covid-positiivse patsiendi juurde üht protseduuri tegema: panime kõik kaitseriided selga ja kui palatisse astusime, saime aru, et protseduur on juba tehtud. Saime siis niisama riietumist harjutada...
Sain teada, et septembris toimub siin Einsteini maraton. Nimelt rääkis üks ortopeed meile hommikul pikalt ja põhjalikult oma treeningplaanist.
Nägin nende haiglatoitu - ma maksaks ühe söögikorra eest hea meelega kahekohalise arvu eurosid. Nii ilusad ja hästi lõhnavad praed.
Õhtul käisime Chiara ja meie kontaktisikutega õlleaias ja sõime kohalikku spätzle´t (midagi pasta sarnast, aga mitte päris).
Neljapäev
Täna ei juhtunud midagi erilist peale selle, et käisin üht protseduuri vaatamas, kus patsiendile sisestati kaelaveeni suur kateeter, millega saab teha näiteks plasmafereesi, ja et tegin haigla katusel instapilte.
Teise tudengiga printisime tund aega ühe patsiendi kogu haiguslugu välja (patsient on siin 2 kuud olnud), et ta homme teise haiglasse saata. Teine haigla ei pääse ju arvutis ligi selle haigla andmetele…
Reede
Hommikul käisime kõik patsiendid jälle läbi. Üks noor ortopeed üritas minuga saksa keeles mingil spetsiifilisel teemal suhteliselt aeglaselt rääkida, aga ma ütlesin lõpuks, et inglise keeles on parem. Ja siis ta hakkas südamest naerma. Nimelt oldi talle kolmapäeval öeldud, et rääkigu minuga aeglaselt ja ta arvas, et ma olen natuke totu. Keegi polnud talle öelnud, et olen lihtsalt välismaalane.
Täna tegime aga põnevaid asju. Teine tudeng pani ühele patsiendile arterikanüüli. Siis tegime ühele patsiendile pleura ultraheli, et tuvastada vedelikku (natuke leidsime).
Ja siis... oeh. Insuldiosakonnas oli ühele covidiga patsiendile vaja panna tsentraalveenikateeter, sest ta oli eelmise välja rebinud. Ta oli väga dementne ja ägises terve aja. Muidugi polnud palatis ventilatsiooni ja aken oli lahti, aga õues oli ju 30 kraadi. Pane veel kilekittel selga ja hoia pool tundi patsiendi käsi paigal, et ta meid ei peksaks... Aga teine tudeng pani kateetrit (see oli tema esimene kord) ja ta pidi veel ühe kitli panema, niiet tema oli pärast tõeliselt läbimärg. See oli lihtsalt väga raske katsumus, aga me saime hakkama!!!
Pärastlõunal sõitsime Chiaraga rongiga Blaubeurenisse, ühte väikesesse külakesse, kus oli imeilusa sinise veega järv. Jalutasime külas ringi, ostsime suveniire ja sõime jäätist.
Nädalavahetus
Laupäeva veetsime Chiaraga mööda Ulmi poode jalutades ning ostsime koju komme ja kingitusi. Lisaks käisime lõpuks Ulmer Münsteris ehk maailma kõrgeimas kirikus. Chiara rääkis mulle kirikus väga palju gooti stiilist ja kiriku elementidest ning maalide ja vitraažide tähendustest. Ma sain justkui privaatse giidituuri. Kirikust väljudes avastasime, et kirikus olemise ajal oli korralik vihmavaling üle linna käinud ja igal pool olid suured lombid. Vedas.
Pühapäeval sõitsime rongiga 20 minutit Günzburgi Legolandi. Jah, siin on Legoland! Veetsime seal terve päeva nagu väikesed lapsed ja ma väga soovitan seda külastada, kui sinna kanti sattuda.
Neljas nädal - 25.-29. juuli
Esmaspäev
Täna olin tagasi opisaalis. Nägin kaht jalaoppi. Üritasin mõlemat patsienti intubeerida, aga neil olid anatoomilised iseärasused (ja mulle sattusid sellised patsiendid veel kaks päeva) ja seetõttu oli see väga keeruline. Panin vahelduseks ühe tavalise perifeerse veenikanüüli.
Anestesioloogiga rääkisime maast ja ilmast. Hea ja pikk päev, mis möödus väga kiiresti.
Haiglast astusin välja ja kuum õhk lõi vastu nägu. Viimane päev üle 30 kraadi, homsest läheb ilm talutavamaks.
Teisipäev
Õues on jahe – lõpuks ometi! Täna olin anestesioloogiga, keda olin reedel intensiivis esimest korda kohanud. Esimene patsient oli ühekuune laps, kellele tehti üldnarkoos, reponeeriti põlv (sünnitrauma) ja pandi kips. Noor tore ortopeed küsis, kas lendan kohe reedel ära ning vastasin, et lähen veel mõneks päevaks Münchenisse. Seejärel teatas ta, et käis Münchenis ülikoolis ja nimetas paar kohta, mida kindlasti külastama peaksin. Lisaks andis ta opi ajaks oma telefoni mulle valvata?! Üldse sattusin vist täna operatsioonitoa jackpot´i otsa – anestesioloog ütles, et see ortopeed on kõige toredam ortopeed, ja ortopeed ütles, et see anestesioloog on kõige parem anestesioloog. Anestesioloog kinnitas mulle päeva lõpus, et minust saab väga hea anestesioloog ja et seda on näha juba praegu. Jah, ma olin pisarateni liigutatud!
Kolmapäev
Täna sattusin tuppa, kus oli üks ainuke pisut tõre õde. Ta näitas, kus ma seisma pean (ruumi nurgas, kust midagi ei näe), aga siis anestesioloog astus sisse ja jagas mulle ülesandeid. Õde ei olnud seepeale just kõige rõõmsam. Paar tundi hiljem küsis see sama õde minult, et kas kõik on ikka korras. No ma ei tea. Igatahes nägin sel päeval nelja-aastase puusaoperatsiooni. See väike laps oli väga rahulik ja tore. Tal oli armas pehme koerake kaisus, kelle nimi oli Koer. Peale seda operatsiooni vahetus anesteesiaõde ja asemele tuli üks mu lemmikinimene siin haiglas – muheda olekuga umbes 60-aastane meesõde, kes hääldas mu nime "Griiti".
Neljapäev
Intubeerisin täna edukalt ühe noore naise. Lõpuks, üle pika aja.
Üks tore arst tuli ruumi sisse ja rääkis minuga ilusti aeglaselt saksa keeles. Seepeale palus teine arst tal minuga inglise keeles rääkida, et ikka aru saaksin. Esimene arst oli aga kindel, et saan saksa keelest väga hästi aru, kui vaid aeglaselt rääkida. Just-just, no mitte kõigest, aga peaaegu.
Kolmas anestesioloog palus mul temast opi ajal pilti teha, et ta saaks oma pojale hiljem näidata, mida ta tööl teeb. Armas!
Ja lõpus käisin angiograafias vaatamas üht kurgumandli kasvajaga patsienti, kellel kasvaja veritses ja verejooks suleti siis seestpoolt. Äge!
Reede
Viimane päev. Leidsin hommikul intensiivravi osakonnast oma juhendaja ja lasin tal kõik allkirjad oma paberitele ära panna - mure kaelast ja esimene Vana Tallinna šokolaad välja jagatud.
Esimese opi ajal käisin kõik opitoad läbi ja jätsin hüvasti (ja jagasin veel šokolaade). Igas toas oligi täna ainult kaks oppi, seega peale teise patsiendi edukat iseseisvat intubatsiooni (imeline viis, kuidas välisvahetust lõpetada) jätsin veel ülemarstiga hüvasti. Ülemarst andis mulle nende haigla sertifikaadi (kus on kirjas, et olen Münchenis sündinud) ja Ulmi linna kohta raamatu, kus on sees tema kirjutatud südamlik kiri. Tema jaoks oli ka oluline saada minult kinnitus, et anestesioloogia on mulle selle kuu jooksul rohkem meeldima hakanud, mitte vastupidi. Ta küsis seda lausa kolm korda üle! Täna kuulsin korduvalt, kuidas mind ikka tagasi oodatakse ja see tegi südame väga soojaks. No ikka nii tore kuu oli siin toredas haiglas!
Läksin koju, pakkisin kogu oma maailma taas kokku ning õhtul sõime Chiaraga veel kesklinnas viimase õhtusöögi. Poetasime ka mõned pisarad, sest olime mõlemad leidnud endale toreda sõbra, keda nüüd vähemalt aasta aega ei näe (on väga võimalik, et lähen talle aasta pärast Rooma külla).
Laupäeva varahommikul andsin ära oma ühikatoa võtmed ja suundusin rongile, et sõita Münchenisse. Mitmest rongiprobleemist hoolimata jõudsin lõpuks kohale ja mind ootas juba mu Eestist kohale lennanud ema. Temaga veetsime veel kolm päeva Münchenis enne, kui tagasi Eestisse tulime.
See kuu oli nii äge, hariv, super ja “wunderbar” ning ma teeksin seda kõike uuesti! Peale sellist kogemust olen ma täis enneolematut motivatsiooni, et õppida hoolega heaks arstiks ja saada aina paremaks inimeseks!
Aitäh Ulm, RKU, Chiara, bvmd ja EAÜS!
