Autor: Keitlin Pirn
Igal aastal sõlmib EAÜS erinevate riikide arstiteadusüliõpilaste organisatsioonidega lepinguid, mis võimaldavad Eesti tudengitel avastada välismaa meditsiinisüsteeme. Mina teadsin juba arstiõpingute alguses, et tahan seda ägedat võimalust kindlasti kasutada. Teise kursuse alguses toimunud välisvahetust tutvustav infoõhtu innustas mind kandideerima just teaduslikule vahetusele. Pärast kandideerimisprotsessi selgus, et mul õnnestus napsata endale koht välisvahetuseks Poolas.
Valetaksin, kui ütleksin, et enne välisvahetusse minekut ei olnud minus teatavat närvikõdi. Enne lennujaama jõudmist oli kõik kontrolli all, kuid Tallinn-Varssavi lendu oodates valdas mind mõningane ärevus. Olin ikkagi minemas võõrasse riiki ja keskkonda, kus ma mitte kedagi ei tundnud. Tagasi vaadates olid need hirmud väga naljakad ja justkui tühised. Endalegi teadmata, olin suundumas oma senise elu kõige huvitavamale seiklusele. Varssavisse jõudes algas minu reisi vast kõige katastroofilisem etapp - pidin jõudma linna nimega Bydgoszcz. Linn asub Poola riigi keskel ning seal elab ligikaudu 350 000 inimest. Olles ligi tund aega seigelnud Varssavi suurimas rongijaamas, suutsin leida õige perrooni ja raja, kus jäin pikisilmi rongi ootama. Ootasin ja ootasin, kuid rongi ei tulnud. Ühel hetkel teavitati (ilmselgelt poola keeles), et rong jääb hiljaks ning mul jäi üle vaid edasi oodata. Kui ühel hetkel hakkas see salapärane rong tunnelis paistma, olin meeletult õnnelik, kuid see rõõm ei kestnud kaua. Mida lähemale rong jõudis, seda hirmuäratavamaks vaatepilt muutus. Väliselt tundus, et tegu oli esimese rongiga, mis üldse kunagi ehitatud on, kuid ma ei lasknud end sellest pisiasjast heidutada. Oleksin ma vaid teadnud, mis seal rongis mind ees ootab! Vagunid olid pilgeni inimesi täis topitud ning istekohti kõigile ei jagunud. Tol päeval oli õues ligi 42 kraadi ning rongis ei olnud õhukonditsioneeri ja aknad ei käinud lahti. Väga tore! Neljatunnise rongisõidu jooksul minestas ainuüksi minu vagunis koguni viis inimest ja jäi mulje, nagu see oleks täiesti tavapärane reedene rongisõit. Etteruttavalt võin öelda, et sarnast kogemust mul enam selle kuu jooksul ei olnud.
Bydgoszczi seikluspargis
Kui lõpuks jõudsin Bydgoszczi, siis ootas mind seal kohalik arstitudeng, kes viis mu ülikooli ühikasse ja aitas mul sisse seada. Seejärel otsustasin käia kohalikus toidupoes, et osta midagi kehakinnituseks. Poest tagasi kõndides tabas Bydgoszczi aasta kõige suurem äikesetorm ning mina olin oma jalutuskäigul lühikese suvekleidiga, mis arusaadavalt oli läbinisti märg. Kui jõudsin läbi vettinult tagasi ühikatuppa, siis olin püha viha täis, ja mõtlesin õudusega, kuidas ma peaksin kuu aega seal vastu pidama.
Õnneks koputas järgmisel hetkel uksele minu uus toakaaslane - Leyre Hispaaniast. Kui olime üksteisega tutvunud, siis olid mõned Poola arstitudengid organiseerinud meile õhtusöögi kohalikus restoranis. Järgmiste päevade jooksul saabusid ka kõik teised vahetustudengid. Koos minuga oli juulikuus Bydgoszczis 13 tudengit: Leyre ja Luis Hispaaniast, Szonja Ungarist, Andreea Rumeeniast, Luisa ja Joanna Portugalist, Maria, Maria ja Emmanuelle Liibanonist, Iliana ja Katerina Kreekast ja Kyna Belgiast. Ühe kuu vältel saime üksteisega suurepärasteks sõpradeks ning said planeeritud ka mitmed edasised külaskäigud ja reisid.
Bydgoszczi ja Pozńani välisvahetusetudengid
Järgneval esmaspäeval oodati meid kõiki haiglatesse, et saaksime alustada oma projektidega või tutvuda oma osakondadega. Kuna minu projekt oli kliiniline teadustöö, mis põhines patsientidelt kogutud andmetel, siis suundusin neonatoloogia osakonda. Minu projekt kandis nime “Clinical use of the NIPE pain monitor in neonates. Comparison of the use of the NIPE index, the N-PASS scale, the PIPP scale and the EDIN scale in the assessment of acute prolonged pain in preterm newborns”. Sisuliselt oli tegu vastsündinutel ja imikutel valu taseme määramisega kasutades spetsiifilist masinat, mis kogub andmeid EKG põhjal. Mõnevõrra kahetsusväärne on see, et mitme sündmuse kokkulangemise tõttu ei suutnud osakond pakkuda mulle esimestel nädalatel projektile juhendajat. Seega otsustati, et kuni juhendaja leidmiseni saan teha kliinilist välisvahetust. Niisiis möödusid kolm nädalat mitmes neonatoloogia osakonnas peamiselt visiitidel käies ja protseduure jälgides. Olen siinkohal tänulik, et minu osakonnas olid väga sõbralikud arstid ning võtsid aega, et proovida mulle kõike seletada.
Olles kuu aega veetnud ühes Poola tüüpilises haiglas, olen nüüd märkimisväärselt tänulikum Eesti haiglate üle. Esimene suurem kultuurišokk oli see, et haiglas ei olnud näha mitte ühtegi valget kitlit kandvat inimest. Kui oleksin seda varem teadnud, siis võib-olla ei oleks ma esimesel päeval uhkelt Tartu Ülikooli logoga kitliga haiglasse läinud. Nimelt kanti seal haiglas isiklikke riideid. Kuigi enamik meditsiinitöötajad olid oma vahendite eest soetanud isiklikud spetsiaalsed haiglariideid, siis oli ka arste ja õdesid, kes kandsid näiteks teksapükse või tööriideid, millega oleks aktsepteeritav figureerida ka ehitusplatsil. Ja seda ka kriitiliselt haigete osakonnas. Huvitav! Lisaks avastasin, et kummikindad on lausa luksuslik kaup ning iga päev ei saanud endale sellist lõbu lubada. Kolmandaks oli huvitav näha, kuidas mind kui välistudengit koheldi oluliselt paremini, kui Poola enda tudengeid. Mulle prooviti kõike igal võimalusel seletada ning näidata isegi siis, kui inglise keelt väga hästi ei räägitud. Kuna olin eelnevalt poola keelt vähesel määral õppinud, siis õenduspersonal oli minu suhtes väga positiivselt meelestatud, sest keelebarjääri eriti ei olnud. Lisaks võimaldati mul osaleda ka keisrilõigetel ja loomulikel sünnitustel, kuid Poola enda tudengid pidid samal ajal paberitööd tegema. Tüüpiline! Selle teema lõpetuseks ütlen igaks juhuks ära, et vahetuse viimasel nädalal leiti mulle juhendaja ning sain paar päeva oma projekti kallal pusida.
Bydgoszczi ooperiteater
Järgneval esmaspäeval oodati meid kõiki haiglatesse, et saaksime alustada oma projektidega või tutvuda oma osakondadega. Kuna minu projekt oli kliiniline teadustöö, mis põhines patsientidelt kogutud andmetel, siis suundusin neonatoloogia osakonda. Minu projekt kandis nime “Clinical use of the NIPE pain monitor in neonates. Comparison of the use of the NIPE index, the N-PASS scale, the PIPP scale and the EDIN scale in the assessment of acute prolonged pain in preterm newborns”. Sisuliselt oli tegu vastsündinutel ja imikutel valu taseme määramisega kasutades spetsiifilist masinat, mis kogub andmeid EKG põhjal. Mõnevõrra kahetsusväärne on see, et mitme sündmuse kokkulangemise tõttu ei suutnud osakond pakkuda mulle esimestel nädalatel projektile juhendajat. Seega otsustati, et kuni juhendaja leidmiseni saan teha kliinilist välisvahetust. Niisiis möödusid kolm nädalat mitmes neonatoloogia osakonnas peamiselt visiitidel käies ja protseduure jälgides. Olen siinkohal tänulik, et minu osakonnas olid väga sõbralikud arstid ning võtsid aega, et proovida mulle kõike seletada.
Usun, et välivahetus on asi, mida peaks kogema absoluutselt iga arstitudeng. Nii ägedat ja erakordset võimalust ei saa mitte kuskilt mujalt. Mõnikord on hea pea ees tundmatusse vette hüpata ja lasta sündmustel ise oma kulgu minna (isegi siis, kui oled rongis sulamas või aasta suurima äikesetormi ajal võõras linnas orienteerumas). Mina meenutan ka edaspidi väljavahetust ainult soojade ja mõnusate emotsioonidega ning loodan, et kõik, kes nii kaugele on lugenud, saavad ka ise kunagi sellise võimsa tunde osaliseks.
Dziękuję i do widzenia!