Autor: Eliise Veltri
Foto: erakogu
Aktiivsus- ja tähelepanuhäire (ATH, ingl. k Attention Deficit/Hyperactivity Disorder) on viimaste aastate jooksul üha enam kõnepinda leidnud diagnoos. Muutumas on triviaalsed stereotüübid hüperaktiivsest eelkooliealisest poisist, kelle kaootiline olemus on tingitud arvutimängudest ja/või vaktsiinidest ja/või e-ainetest küllastunud maiustustega liialdamisest. Aktuaalsemaks on muutunud täiskasvanute ja naiste ATH, ent ühes diagnostiliste kriteeriumite mitmekesistumise ja paindlikumaks muutumisega on üha keerulisem seda müstilist kolmetähelist akronüümi defineerida. Kus tõmmata piir neurotüüpilise ja neuroerilise (neurodivergentse) aju vahel, kuidas ATH diagnoosiga inimesse suhtuda, kas ATH on üleüldse haigus?
Nii ATH kui ka ingliskeelne ADHD on oma olemuselt eksitavad ning mitmeti tõlgendatavad terminid. Tegu pole niivõrd tähelepanupuudulikkusega, kuivõrd tähelepanu suunamise ja hoidmise probleemiga. Veel enam: ATH ei hõlma üksnes keskendumisvõimega seotud probleeme, vaid võib avalduda ka impulsikontrolli häiretena. Sellest lähtuvalt jagunevad ATH alatüübid kolmeks (DSM-V):
1. Kombineeritud (hüperaktiivsus, tähelepanupuudulikkus, impulsiivsus) – 60%
2. Tähelepanupuudulikkusega – 30%
3. Hüperaktiivsus-impulsiivsusega – 10%
Lihtne matemaatika näitab, et vaid kümnendik diagnoositutest on puhtatüübilised „hüpikud“, enamus kogeb aga suuremal või vähemal määral kõiki kolme tuumsümptomit. Süsteemi teeb veelgi komplekssemaks asjaolu, et ühel inimesel võib teatud eluetapil avalduda rohkem tähelepanupuudulikkus, mis hiljem asendub impulsiivsusega. Niisamuti on valdav osa ATH-st geneetilise olemusega, keskkonnast ja elustiilist tingitud neuropatoloogia (nt füüsiline ajukahjustus, kokkupuude toksiinidega) on haruldane.
Illustreerimaks ATH pärilikkust, on see seotud enam kui 12 geeniga, mis aga tähendab, et võimalikke kombinatsioone diagnostiliste kriteeriumite täitmiseks on määratult palju (mõnede arvutuste kohaselt lausa 116 200!). Teisisõnu on iga ATH juht unikaalse ja isikupärase kliinilise pildiga, sisaldades laias spektris emotsionaalset düsregulatsiooni ja düsfunktsiooni.
ATH on sarnaselt pikkusele pärilik: diagnoositud inimese lähisugulastel on ATH esinemistõenäosus 5-10 korda suurem kui neurotüüpilisel perekonnal. Allikas: https://adultadhdcentre.com/
Et ATH on fenotüübilt mitmekesine ja muutub elukaare jooksul, on see varasemalt sildistatud lapseea probleemiks, millest „kasvatakse välja“. Reaalsuses on aga tegemist kroonilise, elukestva närviarenguhäirega, mille esinemine ei sõltu vanusest ega soost. Sageli asendub elu jooksul hüperaktiivsus impulsiivsuse ja tähelepanupuudulikkusega, mistõttu jäävad ATH-ga täiskasvanud diagnoosi ja ravita. Silmatorkav hüperaktiivsus „kolib pähe“, pealtnäha on tegemist funktsioneeriva isikuga ning probleem jääb asjakohase sekkumiseta.
ATH kui diagnoos, mis saadab inimest terve elu. Aegsa sekkumiseta ning tähelepanuta jäetud sümptomid võivad toimetulekut mõjutada nii koolis, tööl kui eraelus. Allikas: https://www.nature.com/articles/nrdp201520
Komorbiidsusest
Aegsa ja asjakohase sekkumiseta jäänud ATH väljendub enamasti kaasuva häirena. Ligikaudu ⅘ patsiendil on lisaks põhidiagnoosile vähemalt üks psüühikahäire. Sageli jõuab ATH-ga noor psühholoogi või psühhiaatri vastuvõtule juba sekundaarsete kaebustega: unehäired, rahutus, madal enesehinnang, kurnatus, emotsionaalne ebastabiilsus, hajameelsus, probleemid sotsiaalsetes suhetes jne. Pahatihti kaasneb sellega valediagnoos (söömishäire, ärevushäire, depressioon, piirialane isiksushäire, bipolaarne häire) ning juurpõhjuse asemel hakatakse ravima tagajärgi.
ATH koosesinemine psüühikahäiretega vs psüühikahäirete esinemissagedus ilma ATH-ta. Allikas: https://www.pkadhd.org/comorbidities
ATH-ga arstitudeng: mis loom see veel on?
ATH tuumsümptomitega (hüperaktiivsuse ja/või tähelepanuhäirega) kaasnevad probleemid täidesaatvates funktsioonides, mis omakorda on aluseks eneseregulatsioonihäiretele. Kuidas saab aga püüdlik ja töökas üliõpilane olla ühtaegu võimekas ja neuroloogilise arenguhäirega? Miks peaks targal ja tublil arstitudengil olema probleeme enesejuhtimisega?
Ingliskeelne termin twice-exceptional (2e) käsitleb just neid noori, kes sellise paradoksiga rinda pistavad. Niinimetatud kahekordselt erilised õpilased on kõrge intellektiga, rikka sõnavara ja laia silmaringiga, samas on nende nõrkadeks külgedeks impulsiivsus ja tundlikkus (negatiivse) kriitika suhtes, raskused suhtlemisel ja/või (kooli)kohustuste täitmisel. Tugevuste ja nõrkuste komplekt on igale kahekordselt erilisele noorele unikaalne, mistõttu on eripalgelised ka väljakutsed, mis takistavad andekal õppuril realiseerimast oma vaimset potentsiaali.
Perfektsionism
ATH püüd täiuslikkusele on üks sagedasemaid kognitiivseid moonutusi, mis jaguneb laias laastus kaheks:
Front-end perfektsionism: raskused ülesande alustamisega
→ „Moodle’i testide tegemiseks peab õige tunne tulema.” → „Mul pole anatoomia õppimiseks tuju ega motivatsiooni.” → „Ma ei saa raamatukogus õppida, siin pole õigeid töövahendeid ja õppekeskonda.”;
Back-end perfektsionism: kõrged standardid, mis takistavad töö lõpetamist:
→ „Pean oma töö tegema paremini kui teised.” → „Pean protokolli vormistama erakordselt hästi, sest olen korduvalt saanud tähtaja pikendust”. → „Ma ei saa tööd esitada: see pole samal tasemel nagu eelmine.”
Rejection Sensitive Dysphoria (RSD)
Eestikeelses kirjanduses tõrjumistundliku pahurusena tuntud sümptomite kogum hõlmab endas äärmuslikku emotsionaalset valu, mis on seotud süü ja äratõukamise tunnetega nagu „Teised on minus pettunud”, „Ma ei vasta teiste ootustele”, „Ma ei vääri armastust ega tunnustust”.
Edasilükkamine ehk prokrastinatsioon
Kohustuste lükkamine viimasele minutile ning tähtaegade mahamagamine on ATH igapäeva lahutamatu osa. Ajapimedus (time blindness) võib olla tingitud nii hüperfookusest kui ka häirele omasest võimetusest aega kontseptualiseerida: ühe nädala kaugusel oleva töö tähtaeg näib ATH-ga tudengile määramatu ähmase ajavahemikuna, millel puudub struktuur ja järgnevus. Teisisõnu tajub ATH-ga inimene eelkõige hetkes asetleidvaid sündmusi, kaugemal asetsevad sündmused jõuavad teatud ajahetkel kätte, sellel „teatud” ja defineerimata ajahetkel algab ühtlasi ka kohustuse või probleemiga tegelemine.
Neuroloogiline erisus või erilisus?
Perfektsionism, tundlikkus kriitika suhtes ja ajapimedus - kuhi katsumusi, kas pole? Hoolimata ATH-ga kaasnevatest väljakutsetest võib diagnoos osutuda hoopis arstitudengi trumbiks tingimusel, et eelnimetatud raskused saavad ületatud. Arstiteadusesse astumine on kaalukas valik, olgu tegemist neurotüüpilse või neuroerilise tudengiga. Õppimine välise tunnustuse, staatuse või materiaalse motiivi ajel on sundus, mis viib halvemal juhul kiire läbipõlemiseni, „paremal“ juhul kurnavalt nüri ja kiretu karjäärini.
Kui aga valik on kaalutletud ja kõnetav, on õpingud koos edasise tööga seda nauditavamad. ATH-ga üliõpilasele on see moment iseäranis oluline: huvipõhise närvisüsteemiga neuroeriline tudeng eelistab tegutseda dopamiini suunas, s.t tegeleda asjadega, mis pakuvad kiiret eduelamust, rahuldust, on piisavalt uudsed ja intrigeerivad. Nii saab ATH-st supervõime eeldusel, et meditsiin ja arstiteadus eelnimetatud aspekte rahuldavad. Sellest hoolimata on ATH-ga tudengite ja arstide läbipõlemine murettekitavalt sage. Tööülesannete kuhjumisest ja lõputu ajapuudest juurduv stress ning frustratsioon võivad kujuneda ületamatuks koormaks, millel on pöördumatud tagajärjed nii füüsilisele kui vaimsele tervisele.
Kuidas leida pidepunkt, kui peas ja õppetöös valitseb kaos?
Argielus funktsioneerimiseks ja täie potentsiaali saavutamiseks õppetöös peab ATH päevarutiin olema vaheldusrikas, hoomatav ja „õhutatud”, s.t tegevuste vahel peab olema piisavalt puhveraega, et aju saaks lülituda ühelt ülesandelt teisele. Niisamuti on jooksvate kohustuste kõrval olulisel kohal n-ö päeva kondikava, mis on muutumatu ja tagab kaootilise ja laialivalguva mõttemaailmaga tudengile vajaliku stabiilsuse.
P.S. Alljärgnevad näpunäited ei rakendu üksnes ATH-ga üliõpilasele, vaid võivad kasuks tulla kõigile!
Struktureeritud ja lakoonilise päevarutiini juurutamine : → kindel ärkamis- ja uinumisaeg → regulaarsed söögikorrad ja -ajad (sageli, ent väiksemate portsjonite kaupa, et veresuhkur ja tuju oleksid stabiilselt head 🙂) → planeeritud puhkeaeg (sa ei pea 24/7 õppetööga tegelema, et olla „täisväärtuslik” arstitudeng!)
Õppimise hajutamine ja ülesannete vahetamine: → Pomodoro tehnika (katseta veebis kättesaadavaid taimereid) → Õppetöö jagamine väiksemateks alaülesanneteks, mille täitmisel võtad vahelduseks käsile teise õppeaine (nt terve kolju ühe raksuga pähe tuupimise asemel tee selgeks cavitas nasi, seejäre lahenda biofüüsika Moodle’i test ja naase anatoomia lainele) → Õpipausid (meeldiv muusika, turgutav tee, värske õhk!)
Ühisõppimissessioonid sõprade ja rühmakaaslastega: → Teineteisele teema selgitamine ja lahtimõtestamine → Mõistete aktiivne meenutamine ja kinnistamine → Üksteise motiveerimine ja õpilainel hoidmine
Puhas ja korras töökoht → Kindel ruum/nurgake, kus tegeled eranditult õppetöö jm asjalikuga → Vajalikud töövahendid ja hea tehnika (vältimaks kannatuse katkemist joonlaua otsimisel või hanguva veebiloengu vaatamisel)
Edasilükkamise vältimine
Soovitused murevabaks tööde planeerimiseks ja sooritamiseks:
Ülesande/eesmärgi selge sõnastamine
Ülesande jagamine käitumuslikeks sammudeks
Ajaplaneerimine (algusaeg, lõpuaeg, pausid)
Ülesande täitmise koha valimine (sh koha varustamine vajalike töövahenditega)
Võimalike takistuse tuvastamine (negatiivsed/hüpoteetilised mõtted, kognitiivsed moonutused, hirmu- või ärevustunne) ja…
Nende ebamugavate tunnetega toimetulek (vaikuseminutid, hingamisharjutused, mindfulness, muremõtete kirjapanek, spetsialisti juhendatud kognitiiv-käitumisteraapia)
Alustamine on raskeim osa ülesande täitmisest, sellele eelnev hüpoteetiliste mõtete ja prokrastinatsiooni seljatamine juba pool võitu!
Mündi teine külg ehk lõpp hea, kõik hea
Mis loom see ATH-ga arstitudeng ikkagi on? Kas tema neuroloogilist iseärasust tuleks käsitleda erisuse või erilisusena? Mõned stiilinäited ATH tugevustest (autoriteks ATH-ga arstitudengi rühmakaaslased-kolleegid):
Mittelineaarne mõtlemine ja leidlikkus, mis viib originaalsete ja uudsete lahendusteni (ja ka uute probleemipüstitusteni!)
Spontaansus, loomingulisus, tehnikataip ja isikupärane vaatenurk
Kiire mõtlemine ja seoste loomine ainevaldkondade vahel
Lahkus aja, abi jt ressursside osas: „Kõik on võimalik! Kõike jõuab!”
Soov võtta riske, n-ö Ferrari aju Zapaka piduritega
Tugev õiglus- ja missioonitunne, kõrged standardid ja tööeetika
Humoorikas ja särav isiksus, seltskondlik ja jutukas rühmakaaslane
Kordamine on tarkuse ema: väljakutsetest ja katsumustest hoolimata saab õigel „kasutamisel” (loe: õige sekkumise, ravi ja eluviisiga) korrapäraselt kaootilisest ajust arstitudengi trump.
Foto: erakogu
NB! Kõige värskemad Eesti arstide materjalid ATH kohta leiab lehelt https://ravijuhend.ee/tervishoiuvarav/juhendid/240/aktiivsus-ja-tahelepanuhaire-diagnoosimise-ning-ravi-pohimotted.